Kuigi haigutused veel segavad, tulen vastu nõudlike lugejate (vt http://www.parnupostimees.ee/608918 kommentaari) soovile ja katsun klaviatuurile panna äsjalõppenud Vasaloppeti paremad palad. Kui järgnevas jutukeses Sauli nimi liiga tihti kordub, siis palun mitte imestada – tegemist oligi selleaastase saaga suurima staariga, kelle ümber kõik tiirles, olgu siis kõrvaltvaataja või tema enda vaatevinklist. Aga sissejuhatuseks üks küsimus: „Kuidas kunn sibi juurde läheb?“ Vastus on ühesõnaline, ja seda loe jutu lõpust.

Vaatamata Meistri kui bussijuhi protestidele algas maraton juba enne kui Pärnu piirest välja sõideti, osalisteks Ulaf, Inspektor, Doktor ja Obadele. Mõningane ebamugavus kaartide üle pingirea tõstmisega sai leevendust Pärnu-Jaagupis, sest sealt tuli peale üks pikka kasvu mees ja ütleb juba puuseppade vanasõna, et kui Saul on kaasas, pole pika lauaga probleeme.

Kolmteist jaotust ja esimesed kümme õlut otsas – nii möödus marsruut kuni A-terminalini. Laevaetapp Soome penskarite tantsuplatsi kõrval andi esmast tunnistust sellest, et peamine rebimine seekordse maratoni võidu nimel hakkab hargnema Meistri ja Obadele vahel. Tunnistust saime ka sellest, et Saulile oli lavalaudadel justkui loodud tantsupartner (pikkus 125 cm, vanus 75 a), kahjuks aga ei jõudnud me esimesi poognaid ära oodata.

See jauramine, mis sadamast Vaasani bussis toimus, ei lähe osalejail vist kauaks meelest. Vaatamata Meistri poolt Pikale kehtestatud limiidile 100 km = 1 õlu, ei tunnistanud kahtlustatav ühtki keeldu ja tarbis õlut samas tempos kui auto kütust (kiirus oli 140 km/h). Saime teada, et enne Vasaloppetilt on viis naerunäoga tüüpi (täpsemalt loe http://www.tarvastu.ee/index.php?picfile=484 artikkel „Vahva pliiatsipidu koos klounide kooliga“) internetipokkeris Saulilt 10 minutiga kuupalga röövinud, samuti tuli võtta kõne Robert Fazekasele, et liiga tihti vajaminevate metsapeatuste asemel kehavälise põie saladusi uurida.

Kui seltskond bussiga Jan-Ole juurde jõudis, oli viimane juba tubli tunni magada saanud. Järgmist magamise tundi tuli tal enam kui ööpäeva oodata, sest sibikunnilahingud kestsid hommiku kella üheksani ja jätkusid vaid tunnise pausi järel. Eredamalt on meeles, et

–          Ulaf tegi risti trumbiks juba siis, kui kasvõi paar kaarti esimesest kolmest ristidena paistsid;

–          sibid jõid julguse tõstmiseks Marguse kaasatoodud Poola „Arguse“ õlut, kuid õlle nimest tulenevalt ei julenud pärast enam kaardipakkigi tõsta;

–          filminäitleja Saul paljastas peatselt levisse jõudvad osad filmidest „Alice imemismaal (I-III)“, „Imeb marmorvahvlit“ ja „Ding-Dong“ (peaosas Ong)

–          Doktor surub pakki tõstmiseks Saulile, kes ei tõsta (ta ei olnudki ganks). Siis teeb sama Meister, ikka Saul ei tõsta. Lõpuks küsib ta ise: „Kumb siis tõstma peab?“

Pärast ennelõunase Lumivalgekese pohmelli üleelamist (ärkad üles, ümberringi seitse meest) jätkus reedene päev veidi rahulikumas tempos, kes magas, kes ujus põtrade vahel veekeskuses, kes tõmbas silmad pilukile ja einestas linnas hiina ööklas. Kui kohalike müts bridgemängus silmini tõmmatud, jätkus maraton õhtuse osaga. Siin võis aimata juba esimesi vastupidamatuse tundemärke, sibide poolt kaartide äraviskamine enne jaotuse lõppu hakkas muutuma krooniliseks, kuid tõi samal ajal kaasa ka ühe arvestatava ettepaneku reeglite muutmiseks: kui sibi viskab kaardid ära enne jaotuse lõppu, võib varusibi olemasolul viimane nendega edasi mängida ja tihi saades selle ka kirja saada. Tihi mitte saades on seega täiesti võimalik kaks kriipsu ühest jaotusest….

Pärast pikemat puhkamist (ööl vastu laupäeva magati norinal juba kella kahest) ja teise kaardimänguga päeva sisustamist jätkati õhtul tõelise unelmate sibikunniga. Margus, Saul ja Obadele istusid lauda… ja jäid sinna ligemale viieks ja pooleks tunniks püsima (et mitte öelda nüsima). Kuidas sibid ka ei proovinud, mingit õnne neil selle trio kangutamisega ei olnud. Olukorra iseloomustamiseks sellised seigad:

– esimene sibi, kes sai kahekohalise arvu tihisid etapil kokku, oli Doktor. Selleks ajaks oli mängitud täpselt 200 minutit;

–          Ulaf, kes vahepeal lauda istuda ei proovinudki (uus termin: RESERVSIBI), küsis pärast 4 tunni ja 20 minuti pikkust mängu: „Kas mul sel etapil PUNNE on?“ Kunn vastu: „Ei ole“ (tabelis oli küsijal üks tihi)

–          4 kaarti enne jaotuse lõppu viskas kaardid ära sibi, siis ganks ja siis ka kunn…

–          Meister pani rinda SS märgi, mille uus tähendus on nüüdseks Saul Sibiks. Tuleb tunnistada, et see tal ka õnnestus. Ohtra viina ja halvaaga õnnestus Saul lõpuks ajada staadiumisse, milles hakkasid korduma küsimused peatselt ilmuvast raamatust „Sauli sada küsimust“, a la „Miks selles mängus peab nii palju mõtlema?“ või „ Mis trump on?“ (seda nt ühes jaotuses 8 korda), ja lõpuks tuli kangelane lihtsalt laua kõrvale põrandale tõsta. Eelnevalt tekitas ta väljas mõlgi Jan-Ole autole, kui tasakaaluhäirete käes vaeveldes tegi sellel paar uperpalli, maandus maas ja sõnas naerunäol „Ahvimanööver!“

–          Jan Ole Einar Björndalen tekitas 80-kraadist viina juues ja eesti keelt tundmata olukorra, kus uue kindareegli rakendamine muutus printsi jaoks tõeliseks nuhtluseks. Kui esialgu tõsteti kadunud ganksi asemel ( seda juhtus vähemalt 10 korda) Doktori kummikindaga, siis pärast majaperemehe poolt PAJAKINDA laualepanekut tekkis printsil tõsine dilemma. Ulaf pani hommikul selle nalja peale end heegeldamiskursustele kirja, sest RISTIKINNAS on tema arvates edaspidi hädavajalik atribuutika.

Etapi lõppedes (2.10 öösel) olid esikohakonkurentslis endiselt Meister ja Obadele, teised juba enam kui kahesaja tihiga kaotamas.

Pühapäevahommikune lühietapp tõi midagi uut ka sibikunni viisakusreeglite valdkonnas. Prints pani lauale kausi kahe vorstiviiluga, sõnades „Kunn – palun, ganks – palun, sibi jääb ilma. Võrdselt jagatud…“

Finišisirge viimasel õhtul suuri muudatusi ei toonud. Kui Meister oli Obadelele juba piisavalt lähedale jõudnud, tõstis ohustatu ta lihtsalt lauast välja (kunni kohalt) ja tunnike hiljem ei aidanud enda tagasitõstmine (arvake ise, kes ohver oli) enam midagi. Hommikune tagasisõit ja laevaetapp möödus eriliste viperusteta ja kuna vähemalt 100 liitrit kaasasolnud õlut oli ka otsas, ei toimunud suuremaid raputusi.

Üldtabel oli lõpuks selline:

1. Obadele 985
2. Meister 788
3. Margus 591
4. Saul 584
5. Ulaf 575
6. Doktor 451
7. Jan-Ole 264
8. Inspektor 109

Statistikahuvilistele ka kogu tabel:

Nagu näete, sai Kriipsu-Juku austava nimetuse Meister, kokku mängiti üle 38 tunni ehk rohkem kui 38% visiidi üldajast (koguaeg ühel laual), butleris hiilgas võitja ja erksaim oli loomulikult Pikk.

Kui külm ära ei võta, minnakse järgmisel aastal uuesti.

Kirja pani,

Kunnar Prints

P.S. Ja kes algul küsitud küsimuse vastust ei tea, siis see on…. JALA. Sibid ju elavad seal, kus kuningas jala käib